Värske Kiisa stipendiumi laureaat peab sageli peedist pesumasina tegema

Uudised

21. Detsember 2013

Värske Kiisa stipendiumi laureaat peab sageli peedist pesumasina tegema

MART SAAR: Tantsupeo korraldamine on nagu filmivõtted

Äsja järjekorras neljanda Kaljo Kiisa stipendiumi pälvinud filmide tootmisjuht Mart Saar, kes oli muu seas paar aastat tagasi  XI noorte tantsupeo korraldaja, võrdleb filmi valmimist kultuuriüritusega - ainult et kontsert ei kesta nii kaua aega, kui kulub ühe täispika filmi purki panemiseks.

TEET KORSTEN, teet@pohjarannik.ee

39aastasel Karksi-Nuiast pärit Mart Saarel on nii pedagoogikaülikoolist kui muusika- ja teatriakadeemiast (EMTA) omandatud kõrgharidus.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Pedas õppis ta kultuuriteaduskonnas tantsujuhtimise erialal ja aastaid hiljem tekkis soov end EMTAs proovile panna. "Õppisin seal magistrantuuris kultuurikorraldust. Kirjutasin lõputöö strateegilisest planeerimisest. Oma filmitöös kasutan ju planeerimist iga päev. Tegelikult EMTAs ei õpetata konkreetselt filmi taustajõude välja, aga sisuliselt on sellega sama nagu kontserdi, ürituse või festivali korraldamisega. Vahe on selles, et üritus või kontsert kestab ühe päeva või õhtu, filmivõtted aga tavaliselt 25 päeva ja rohkemgi," seletab Mart.

Ta teab, et töös tuleb igasugune haridus kasuks. "Põhimõtteliselt on ju tantsupeo korraldamine samalaadne tegevus, ainult et filmitegemisel lisanduvad valgustus, kaamera, eri võttekohad, mõne muu projekti puhul mõned teised instrumendid, aga osalejad ja osasaajad on ikka inimesed. Sama kehtib ükskõik millise ürituse kohta. Korra olen mõelnud, et tantsupeo korraldamine ongi nagu filmivõtted, mis kestavad ainult seitse päeva, ja iga päev on massistseenis 8000 inimest," teab mees, kelle kontol on peale kümnete filmide ka mitme tantsupeo korraldamine.

Kuidas Mart ikkagi filminduse juurde jõudis? Kord helistas talle koolivend Andres Arro ETVst: "Kuule, Mart, oleks hädasti abi vaja. Sul on veidi silma ja kätt kunstivärgis, tule aita välja - meil on viieks päevaks vaja kunstniku assistenti." Mart küsis, et millal, ja sai vastuse: "Kohe!"

Mälestuste jõel

Mardi esimene filmitöö oli telemängufilm "Vana daami visiit" (2006, režissöör Roman Baskin). "Kutsuti poole filmi pealt kunstniku assistendiks. Kunstnik oli praeguseks teadmata kadunud Ain Nurmela. Filmide juures olen olnud paljudel ametikohtadel: kunstniku assistent, rekvisiitor, platsi rekvisiitor, võtteplatsi administraator, tootmisjuht, art director," räägib Mart.

Kui Mardilt uurida, milliste filmide üle ta eriti uhke on, toob ta välja need, kus ta on tootmisjuhina ametis olnud: dokumentaalfilm "Mälestuste jõel" (2011, režissöör Gerda Kordemets) ja "Elavad pildid" (2013, režissöör Hardi Volmer). Veel nimetab telesarja "Klass, elu pärast" (režissöörid Ilmar Raag, Gerda Kordemets, Marek Miil, Priit Valkna, Liina Paakspuu), kus ta oli tootmisjuht koos Andres Arroga.

"Viimastest töödest on lemmikuks "The Hidden Child" (2013, režissöör Per Hanefjord), kusjuures sellest filmist olen siiani näinud ainult treilerit. Teha Lennusadamast Norra kaubasadam aastal 1944 Saksa okupatsiooni ajal oli väljakutse. Samuti sai filmitud Patarei vanglas, nii interjööris kui eksterjööris. Seal olin tööl kui art director. Filmi kunstnik oli kunstnik Eva "Vava" Noren. Mul oli meeskonnas kokku üheksa inimest ja oli väga huvitav töö," räägib Mart.

Välismaa filmidest peab Mart veel oluliseks "Puhastust" (2012, režissöör Antti Jokinen), mis on valminud Sofi Oksase samanimelise romaani järgi ja mille juures ta oli platsi rekvisiitor.

Veel oli Ilmar Raagi mängufilmi "Kertu" väga tore teha: "Suvine Saaremaa. Supermeeskond, mille koosseisus olid kunstnikud Jaagup Roomet ja Kristjan Suits, rekvisiitor Karin Tetsmann ning kunstnike assistent Imre Paabo. Ise olin platsi rekvisiitor, aga vahepeal oli ka huvitavaid ülesandeid, nagu näiteks see, et Leila Säälikule oli vaja korraldada traktorijuhi lühikursus, samuti pooletunnine autojuhtimise kursus Peeter Tammearule."

Praegu on Mardile koostöö mõttes ideaalseteks partneriteks siiski Soome ja Rootsi produktsioonifirmad. "Võib-olla sellepärast, et kui nad tulevad, siis neil on hästi kindel visioon, kuidas, kus ja mida nad teha tahavad, mis teeb meie töö mõneti lihtsamaks. Midagi pole parata, meil on, kuhu areneda!" räägib Kiisa stipendiumi pälvinu.

Must siga

Kiiska ennast Mart ei tundnud, vastupidiselt noorukesele Doris Tääkerile, kes oli samuti tänavu Kiisa stipendiumi kandidaat. Doris meenutas pidulikul tseremoonial Jõhvi kontserdimajas, et kui ta väikse tüdrukuna Kadriorus jalutas, teretas ta alati viisakalt Kaljot, sest pidas teda peaaegu pereliikmeks - "Õnne 13" seriaali tõttu. Kiisk härrasmehena läks mänguga kaasa ja teretas 3aastast plikat alati südamlikult vastu.

"Stipendiumi saamine tuli ikka üllatusena, sest üldjuhul saavad ju stipendiume ja auhindu režissöörid ja operaatorid. Ausalt öeldes polnud ma sellega arvestanud, lootsin küll veidi, aga realistina ütles hääl peas, et ära looda liialt, võid pettuda; et saad eripreemia ja ära märgitud. Ma usun, et selle stipendiumi olulisus seisneb selles, et märgatakse ja märgitakse ära ka kaadritagust jõudu," arvab "taustajõud".

Kui paluda Marti meenutada naljakaid juhtumeid filmitöös, meenuvad talle esmalt "Polli päevikute" (2010, režissöör Chris Kraus) võtted Pärnumaal Matsi rannas, kus ta oli rekvisiitori assistent.

Ühel ilusal varajasel suvehommikul umbes kella poole kuue ajal hommikul oli tal võtteplatsilt 40 kilomeetri kauguselt vaja kaasa võtta suur must siga koos põrsaga. Sead olid suures puust puuris, mis asus Mardi auto järelhaagises.

"Igatahes päike oli just tõusnud, väike hall oli vist isegi maas. Sõidu ajal vaatasin tahavaatepeeglisse ja mis ma nägin?! Peeglist vaatas vastu siga, sõrad üle poordi ääre! Alguses mõtlesin, et uni on silmas, et see ei saa võimalik olla. Siga oli ju puuris. Äratasin kõrvalistmel tukkunud kolleegi ise samal ajal autot pidurdades ja ütlesin: "Margus, peame end kokku võtma ja ülikiirelt tegutsema, siga paneb kohe jooksu! Selgus, et seale polnud vist midagi meeldinud ja ta oli oma suure kerega puuri veidi nüginud. Puit andis järele ning loom sai võimaluse kärus ringi vaadata ja ka idee pardalt ehk siis sõitvast autost lahkuda," kirjeldab mees.

Õnneks oli siga nii paks, et ei jaksanud oma keret üle poordi venitada. Mehed said ta oma kohale tagasi ja käepäraste vahenditega lapiti puur sealsamas tee ääres kokku. "Samas kujutasin ette, kuidas me kahekesi ajame siga mööda metsa taga," muigab Mart.

19tunnised tööpäevad

Ida-Virumaal on Mart tegutsenud kahe filmiga. Kahele USA režissöörile on ta tutvustanud Kohtla-Nõmme kaevandust ja industriaalmaastikku. Ida-Virumaal on osaliselt tehtud telemängufilm "Puolin ja Toisin" (2013, režissöör Matti Ijäs) ja osaliselt dokumentaalfilm "Mälestuste jõel". Praegu on Mart võtteplatsi administraatorina ametis Elmo Nüganeni suurfilmi "1944" juures, aga selle võttekohad on pigem Lääne-Virumaal.

Mida võtteplatsi administraator täpsemalt teeb? "Organiseerib kogu võttegrupi parkimise võttekoha juures. Vaatab, et võttepaik saaks pärast töö lõppemist üle antud samas seisukorras, nagu oli enne võttegrupi saabumist. Elmo filmi puhul on veidi teisiti, oleme ju polügoonil, kus ei ole midagi. Kogu vajalik infrastruktuur tuleb kaasa võtta: elektrigeneraatorid, telgid, tualetid, pingid, lauad jne. Tavaliselt on võtteplatsi administraator esimesena platsil ja lahkub viimasena. Teinekord venivad päevad ikka ka 16-19tunniseks. Ja muidugi ei jaksa selliseid pikki päevi järjest teha: tähelepanu hakkab hajuma, tulevad eksimused ja unustamised, ühesõnaga kvaliteet kannatab. Vahel võib väike unustamine kogu päeva plaani segamini lüüa," ütleb Mart.

Praegu on Mardil veel käsil film "Must alpinist", kus režissöör on Urmas E. Liiv ja tema ise on ametis kunstniku assistendina. Käimas on selle ettevalmistusperiood. Järgmisel suvel jätkuvad "1944" võtted.

Eesti filmi instituudi tootmisassistent Kristina Märtin rõõmustas Mardi stipendiumi saamise üle väga. "Filmi õnnestumine on suure kollektiivi pingutuste vili ja on väga oluline, et oleks head taustajõud. Mart on suurepärane tootmisjuht, võtteplatsi administraator, rekvisiitor - kõiki neid ameteid on ta nii Eesti kui välismaiste filmide juures pidanud. Peale selle oli ta "Kertus" Leila Sääliku kehadublant, saavutus, millega vähesed hiilata saavad. Mardil on tapvalt hea huumorimeel, näiteks toob ta reisidelt Eesti filmi instituudile kingitusi, kõige pöörasemaid külmkapimagneteid! Kui ta parasjagu filmivõtetel ei ole, organiseerib ta mõnda tantsupidu, mis on jällegi väga üllas ettevõtmine. Ja kui ta pole ei võtetel ega tantsupeol, siis suusatab. Jälle tubli inimese tunnus!" räägib Krissu.

Pildiallkiri: Kaljo Kiisa nimelise stipendiumi pälvinud Mart Saar ja nominent Doris Tääker tähtsal päeval, 5. detsembril Jõhvi kontserdimajas, mil avati ühtlasi Kaljo Kiisa skulptuur.
MATTI KÄMÄRÄ foto