Esimese Kiisa-nimelise stipendiumi pälvis noor dokumentalist
2010. aasta laureaadidPõhjarannik, 7. detsember 2010
TEET KORSTEN, kultuuritoimetaja
LIIS NIMIK: Stipendium paneb kindlasti filmitegijaid Ida-Virumaal filme tegema
Samal ajal kui pealinnas rulliti lahti punast vaipa Euroopa filmiakadeemia tseremoonia jaoks, anti Jõhvi kontserdimajas üle esimene Kaljo Kiisa nimeline stipendium noorele filmitegijale, mille pälvis Liis Nimik.
Kuidas jõudsid filmi juurde?
Sündisin Tallinnas 1979. aastal. Kui sain 11aastaseks, kolisime Saaremaale. Saaremaa kadakate vahel leidis aset mu teadlik lapsepõlv. Pärast keskkooli tulin Tallinna, kus esimese hooga läksin majandust õppima. See tundus iseseisvuse saavutamisel väga vajalik. Lõpetasin majandusteaduskonna ja sain aru, et see pole minu teema.
Tahaks, et minust jääks siia maailma midagi järele. Tahaks oma maailmataju teistele vahendada. Verbaalselt see mul väga hästi ei õnnestu. Hakkasin otsima oma kunstiliiki, kaalusin eri asju. Ühel päeval võtsin kaamera ja tegin väikse dokumentaali oma vanaemast. Protsess, eriti montaaži osa, meeldis nii väga, et 2006. aastal seadsin oma sammud Balti meedia- ja filmikooli montaaži erialale.
Miks just dokfilm?
Pidime esimesel koolisuvel tegema vabal teemal suvedokumentaali. Mina läksin Saaremaale ja istusin selle külakese poes, kus ma kasvasin, ja filmisin seal nädal aega. Film sai õppejõududelt väga positiivse tagasiside. Möödus 2 aastat ja nüüd on valmis dokk "Helene elukool". Film on minu lõputöö filmikoolis, mille lõpetan jaanuaris.
Kaljo Kiisa nimeline stipendium on mõeldud filmitegijatele, kes kasutavad oma loomingus Ida-Virumaad. Õpetaja Helene õpetab Maidla põhikoolis, aga milline on sinu side selle maakonnaga?
Enne mainitud filmi olin siin vaid korra käinud.
Kuidas sündis "Helene elukool"?
Minu õppejõud Jüri Sillart ütles: "Filmi tuleb teha sellest, mis sulle haiget teeb." Mu ema on olnud 30 aastat algklasside õpetaja. Olen kogu aeg olnud teadlik sellest, et õpetaja elukutset meie ühiskonnas ei väärtustata. Tegin otsuse, et selgitan välja, kust tulevad stereotüüpsed õpetajad. Mis viib neid selleni, et nad enam ei inspireeri oma õpilasi, et nad ei jõua inimeseni, et nad sulguvad iseendasse.
Leidsin, et seda on kõige parem vaadelda ühe väga võimeka inimese peal, nagu seda on Helene.
Kus sa portreteeritavaga kohtusid?
Otsisin teda keskmise intensiivsusega aasta jooksul. Kellegagi ei klappinud ja olin peaaegu loobumas, kuni mu sõbranna küsis, kas ma jätkan otsinguid. Tema viiski meid kokku Helenega, kellega ta oli juhuslikult kohtunud.
Esimesest momendist klappis mul Helenega. Ta toetas mu missiooni, miks sellist filmi vaja on, ja oli seetõttu väga
avatud. Ka rasketel hetkedel klassiruumis ei ajanud ta meid välja - kui seal toimusid rahutused ja kui tal endal oli väga raske.
Mida portreteeritav ise valminud filmist arvab?
Tal on vahest raske seda kommenteerida, sest ta on ekraanil niivõrd ise. Ta on näinud filmist kahte versiooni ja teise kohta ta ütles, et see on parem.
Lähed nüüd ajalukku kui Kiisa preemia esimene laureaat. Millal kuulsid sellest preemiast esimest korda?
Kuulsin sellest läbi kooli meililisti. Kohe teadsin, et kandideerin sellele.
Oled sa nüüd meie maakonna asjadega rohkem kursis?
Olen avastanud, et siin on väga ilusaid kohti, et siin on väga toredaid inimesi. Maidla kool on kõige ideaalsem kool, kus õppida. Sealsed tingimused ja teised õpetajad, lisaks Helenele, on väga armsad.
Kes on sulle - lisaks Sillartile - dokumentalistikas eeskujuks?
Kindlasti Kersti Uibo. Ma pole veel väga haritud dokfilmiteemadel. Tahaks edasi õppida ja Kiisa stipendium kulub marjaks ära. Stipendium paneb kindlasti filmitegijaid Ida-Virumaal filme tegema.
Mis sulle käesoleval PÖFFil enim hinge puges?
Soomlaste dokk "Eluaur", mis räägib meestest saunalaval. Tahaks ise selle autor olla.
Filmi "Helene elukool" näeb ETVs sel kolmapäeval kell 22.30 sarjas "Eesti lood".
Liis Nimik: "Maidla kool on kõige ideaalsem kool, kus õppida. Sealsed tingimused ja teised õpetajad, lisaks Helenele, on väga armsad."
