Fosforiidi uurimine
Projektid2011. aastal asus VKG kaardistama fosforiidi kasutuse potentsiaalseid võimalusi.
Selle põhjenduseks on eelkõige see, et maavarade kaevandamine ja keemiatööstus on meie põhitegevus, ning peame mõistlikuks ennast ka antud valdkonnas harida.
VKG peab oluliseks olla tänapäevasel tasemel kursis Eesti maavarade seisuga ning nende kasutamisvõimalustega nii et maksimaalse lisandväärtuse loomisest saab kasu riik, kohalik kogukond ning, mis peamine, et keskkonnamõju on minimaalne.
Fosforiidi kasutuspotentsiaali uuringute eesmärk on hinnata olemasolevate varude mahtu, nende kvaliteeti, kättesaadavust ning keskkonnasäästliku kasutuselevõtu võimalikkust tänapäevaste tehnoloogiate rakendamisel. Uuringutesse on kavas kaasata spetsialiste ja teadlasi eelkõige Eestist, aga ka mujalt maailmast, mille käigus tehakse tihedat koostööd fosforiidimaardlate asupaikade kohalike omavalitsuste ja kõigi huvigruppidega.
Fosfor ja fosforiit
Fosfor on koos lämmastiku ja kaaliumiga üks kolmest põhilisest taimtoitelemendist. Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses (üle 15-20%) fosforit. Eesti fosforiit on settekivim, milles fosforit sisaldavad käsijalgsete (karbisarnased loomad) lingulakarbikeste purrud.
Aiapidajatele ja põllumeesteele pole uudiseks, et fosfor on koos lämmastiku ja kaaliumiga üks kolmest peamisest taime toiteelemendist. Selle puudumine mullas pidurdab taime kasvu. Näiteks teravili vajab keskmiselt fosforit 13kg/ha, raps 30 kg/ha ja kartul 60 kg/ha. Iga väetisekoti peal on kindlasti valem nagu NPK 10-10-10, mis ütleb, et selles on võrdset 10 osa nii lämmastikku (N), fosforit (P) kui kaaliumi (K). Kasvav maailma rahvastik tõstab toidunõudlust ja toidu hindu ning viimastel aastatel on toimunud oluline leiva, piima ja liha hinna kasv. Suuresti on põhjuseks arenguriikide nõudlus, sest inimesed seal ei söö mitte ainult rohkem riisi, vaid ka piima ja liha, mille tootmine vajab 3-4 korda rohkem taimset massi kui sama koguse teravilja tootmine.
Kõrged toiduhinnad suurendavad omakorda nõudlust väetiste järgi. Viimaste aastate varasemast kõrgemad väetise hinnad võivad muuta vähemalt teatud osa Eesti fosforiidi töötlemise majanduslikult otstarbekaks ning seda võimalust me asumegi kaardistama.
Fosforiidi ajalugu
Eestis hakati fosforiidiga tegelema juba 1920 aastatel kui märgati, et Maardu lähedal Ülgasel on kohe pangast paljastuv fosforiidikiht. Tol ajal asuti seda kaevandama käsitsi, et siis peeneks jahvatada ning põldudele laotada. Põhjuseks oli see, et vili kõrgemalt kasvaks ja kartul ei ikalduks. Hiljem arendas Eesti riigi enamusomandis AS Eesti Fosforiit Maardusse uue fosforiidikaevanduse ja tööstuse, et vähendada Eestisse väetiste importi ja suurendada põldude toodangut. Maardu tööstuse võttis üle Nõukogude võim teostades kaevandamist ja töötlemist keskkonnast hoolimata.
1972 aastast Eesti teadlaskonna ja 1987 aastast kogu ühiskonna poolt peetud tark võitlus Nõukogude Liidu poolt Toolse ja Kabala fosforiidimaardla käivitamise vastu hoidis ära ulatusliku Eestimaa reostamise ning oli Eesti riigi iseseisvusliikumise algus. Otse 1987 aasta fosforiidisõjast hiigelkaevanduste vastu kasvas välja Isemajandava Eesti ettepanek E. Savisaare, S. Kallase, T. Made ja M. Titma poolt ning arenes Eesti rahva ühtekuuluvustunne. Maardu fosforiidikaevandus- ja tööstus nagu ka igapäevaelu ENSVs tõestas kõigile, et fosforiidikaevandamine Nõukogude Liidu Virumaal oleks olnud ulatuslikult Eesti keskkonda reostav, raiskav, Eestit ärakasutav võõrkehana. Kaevanduse jaoks planeeritud tuhandete immigrantidega Rakvere linnaosa oli niigi venestamise keskkonnas täiesti vastuvõetamatu. Kõik fosforiidivõitluse peategelased eesotsas Endel Lippmaa, Mihkel Veiderma ja Juhan Aarega väärivad Eesti tänu ja lugupidamist.
